Tartumaa koorijuht Kalev Lindal räägib 100-aastasest Haaslava Meeskoorist

Haaslava Meeskoor (algsel kujul Haaslava meeslauluselts) on loodud 1923. aasta 15. jaanuaril dirigent Aksel Rüütli poolt. Ent säilinud noodivihikud, kus Haaslava Meeskoori repertuaar kirja pandud, kannavad aastaarvu 1921.
Peale teist ilmasõda ei olnud koori tegevus eriti aktiivne, kuni 1965. aastal  toonane Sillaotsa kooli direktor ja dirigent Johannes Loost koorile uue hingamise sisse puhus.
Aastatel 1982 kuni 2008 oli koori abidirigendiks Aulike Lõõndre.
Aastal 1988 andis Johannes Loost peadirigendikepi üle Kalev Lindalile, kes innustab hoogsalt mitmekülgse muusiku ja aktiivse ühiskonnategelasena loomingulist koostööd nii kodu- kui välismaal.
Aastatel 2009-2013 oli abidirigendiks Marlene Leopard.

Haaslava meeskoor on üks vanemaid ja üks väheseid täies elujõus tegutsev maameeskoor Eestis.
Meeskooril on värvikas ajalugu ja sisukas argielu. Aktiivse kontserttegevuse kõrval oleme osalenud kõigil üleriigilistel ja kohalikel laulupidudel. Pikka aega (alates 1935) on oleme korraldanud oma margiüritust – Haaslava Meestelaulupäeva, kus igal kevadel kutsutakse kokku lauluvennad lähemalt ja kaugemalt meie oma lauluväljakule Kurepalu mändide all.
Koori mitmekesises käiberepertuaaris on ligi 100 teost – klassikast kaasaegse popmuusikani.
Kooris laulavad koos musitseerimisest ja heast seltskonnast lugu pidavad muusikasõbrad, kelle motoks on „Üks kõigi kõik ühe eest!“ Praegu laulab meeskooris stabiilselt 40 meest, keskmine vanus on 50 aastat.
Koori laulumeestest on moodustatud kontsert-topeltkvartett „Väike Punt“ ja tegutseb oma tantsubänd.
Esinetud on lähemal ja kaugemal, osaletud rahvusvahelistes kultuuriprojektides. Tihe koostöö on välis-eesti laulukooride ja organisatsioonidega.

 

Lugu Haaslava neljast vennast
Kord, mitte kaugel siinsamas Eestimaa südames, elab Haaslava meeskoor – koduks neljale vennale, kelle hääled on kui aastaajad: sügav Bass, tasakaalukas Bariton, ning kaks särtsakat kaksikut – Tenor I ja Tenor II.
Kõige vanem vend oli Bass – sügava häälega, rahulik ja väärikas. Kui ta rääkis, vaikis mets. Ta kandis koori vundamenti, nagu tammepuu juured hoiavad maad.
Teine vend oli Bariton, täies meheas, tugev ja tasakaalukas. Tema hääl oli nagu soe suveõhtu – mitte liiga madal, mitte liiga kõrge, just paras, et panna südamed helisema.
Kolmandad olid kaksikud Tenor I ja Tenor II – noored, särtsakad ja alati valmis seiklema. Nad laulsid nagu kevadised linnud, tõid koori ellu sära ja uljust. Mõnikord nad võistlesid, kumb suudab kõrgema noodi võtta, aga alati lõppes see naeruga.
Igal teisipäeval kell 18.00–21.00 kogunevad nad Kureplaus – Priiuse seltsimajja, kus vanad seinad mäletavad juba mitme põlvkonna laule. Seal harjutatakse, vaieldakse nootide üle, naerdakse ja vahel ka vaikides kuulatakse, kuidas laul ise end kujundab.
Aasta jooksul käiakse 3–4 korda esinemas kultuurimajades ja kirikutes, kus nende laul äratab mälestusi ja paneb kuulajad hinge kinni hoidma. Ja kord aastas pakitakse kohvrid ja minnakse välisreisile – olgu see Soome kirikutesse, Saksamaa lossidesse või mõne väikese Prantsuse küla festivalile. Sealgi kõlab nende laul, ja kuigi keelt ei pruugita mõista, mõistetakse südamega.
Vendade isa Kalev on mees, kelle silmad säravad iga kord, kui koor lavale astub. Ta on nagu dirigent, kes ei seisa ees, vaid toetab tagant – vaikse jõuna, mis hoiab vendi koos.
Ja kuigi laul on nende elu, pole see ainus meloodia nende maailmas. Igal jõuluajal kutsuvad vennad oma pruudid lauda – kaetud on pikk laud, mille ümber kõlab naer, laul ja piparkookide krõbin. Mõnikord viivad nad neid piknikule või teatrisse, kus laulud vahetuvad sosinate ja pilkudega, mis räägivad oma keelt.
Lisaks laulule on vennad ka kõvad pillimehed – kitarr, akordion, lõõts, mandoliin, kannel –, igaüks valdab vähemalt üht, mõni mitut. Vahel, kui tuju tuleb, mängitakse koos pilli, nii et rehealune täitub helidega, mis panevad ka mööduja sammu aeglustama. Ja et hääled püsiksid vormis, tehakse nädalas korra sporti – olgu see jalgpall, matk või saunajooks, peaasi et koos ja rõõmuga.
Kõige selle kõrval on Haaslava meeskoor osalenud kõigil üldlaulupidudel alates aastast 1923 – nende laul on kõlanud läbi ajastute, läbi sõja ja rahu, läbi põlvkondade. Nad on olnud osa Eesti hääle lakkamatust voolust, mis ei vaiki.
Nii nad laulavad, elavad ja naeravad – neli venda, üks koor, üks süda. Ja iga laul, mis sünnib nende häältel, on nagu uus peatükk muinasjutus, mis ei lõpe kunagi.